Tööle, tööle, tööle...

Praeguse nn majandussurutise ajal on väga raske tööd leida. No leida võib, aga kas selle koha ka endale saab on iseasi juba. Kindlasti on veel palju palju neid inimesi, kes minu arvamusega ühtivad. Nüüd, kus mul juba on lootust tööle saada, ei anna "tulevane leivaema:)" ennast näole. Poe avamiseni on küll veel aega umbes täpselt 2,5 nädalat. Esmapilgul tundub pikk aeg, aga tegelikult pole. Aga nagu ma aru olen saanud, siis nad ongi suhteliselt sellised inimesed, kes endast annavad vähe, aga teised (töötajad) peavad andma 190%, saamata selle eest mingisugustki preemiat. Aga ikkagi olen õnnelik, et üldse tööle saan. Kaks kuud kodus olnud ja juhe koos.

Praegu mõtlen, et inimene on ikkagi väga suur harjumuste ohver. Näiteks 2 aastat tagasi ma ei käinud ju üldse tööl. Elasime mehega ühest palgast. Ja saime elatud. Okei, siis sain ma emapalka, aga see polnud teab mis suur raha, kuna varem ma polnud ju tööl käinud. Siis läksin tööle Sangaste lossi ettekandjaks. Suve sai seal mööda saadetud, natuke kodus oldud ja siis Nipernaadisse. Pool aastakest ka seal oldud (väikese palga eest polnud mul mõtet ju linna tööle käia). Ja siis tuli pakkumine Riketsisse floristiks. Jehuuu... vähemalt minu erialal saaks tööd teha. Saigi, täpselt 7 kuud, sest jõululaupäeva eel tuldi meile ütlema, et 15.veebruaril sulgeme uksed. Karm reaalsus praegusel ajal. Eks sai ikka omajagu pisaraid poetatud, kuna see töö ikkagi meeldib mulle väga. Jah, see on raske töö, aga ikkagi töö, mille tegemisest ma rõõmu tundsin. Ja nüüd olengi suhteliselt peast soojaks läinud siin kodus istudes. Masendav! Varem ju polnud seda, et issand mul ei ole tööd, kuna ma polnud ju tööl käinud. Aga nüüd, kui ma olin harjunud tõusma hommikul selle jaoks varem, et viia laps lasteaeda ja sõita tööle, pole mul sedagi rõõmu. Kaua sa ikka hommikul magad, kui kahe kuuga ennast suhteliselt välja puhkanud oled.

Aga miks ma mõtlen, et inimene on harjumuste ohver?! Seda sellepärast, et tööl käimine on ju harjumus, et toita oma vajadusi. Ma olen harjunud lubama endale iga kuu midagi head, olgu see siis materjaalne või mitte. Ma olen harjunud, et mul on igal hommikul motivatsioon tõusta. Ma pean tööle minema, kuna ma tahan oma harjumusi toita. Ma näen inimesi, ma suhtlen nendega, ma loon uusi kontakte, mina olen vajalik, teised on vajalikud. Kodus olles ma isegi ei tea, mida uut linnas toimub. Ma pole informeeritud asjadest, kuna näiteks on Selveris LAADAPÄEVAD, et sealt siis eemale hoida:D.

Ma lihtsalt tahan tööle, et elada täisväärtuslikku elu inimesena, kelleks mind siia loodi. Mitte kodus kuivada. Kas seda on siis palju palutud???!!!