Tere koooooool.

Niisiis.. olen selle blogi unarusse jätnud, sest otsustasin, et ei kirjuta siia halbadest asjadest, mida vahepeal on liigagi palju olnud. Lihtsalt masendav oleks lugeda.

Aga nüüd kirjutan täitsa headest asjadest. Näiteks koolist. Täna oli siis minu esimene ülikoolipäev:D. Astusin ju Eesti Maaülikooli majandusarvestuse ja finantsjuhtimise erialale. Esimesed loengud ära olnud. Muidugi on raske ja väsitav, aga kes öelnud on, et elu kerge peab olema. Aga see eest huvitav. Ühes loengus oleksin küll juba peaaegu magama jäänud, aga tabasin end õigel hetkel:D. Ikka juhtub. Kõige väsitavam on see istumine ja see, et õhku pole. Rahvast on palju ja õhk on raske.

Aga hea on:D Minge ka õppima. Päriselt. See on omamoodi vaheldus... Ja kunagi lähen Räpinasse tagasi... kindlasti...

Veelkord inimeste petmisest.

Märtsi keskpaigas tuli mulle meilile kiri Loovmeedia OÜ-lt. Võimalus tellida Nils Holgerssoni DVD sari 13neks kuuks 89.-/kuus. Tore. Päris odav või nii. Tegin lepingu ja otsekorralduse ära. Korras.

Aprillis läks esimene osamakse maha. Ootame ikka oma DVD-d.

Mais läks teine osamakse. Ikka ootame oma DVD-d.


Täna sai mul mõõt täis. Otsisin telefoninumbri netist ja helistasin sinna Kurrunurrusse. Ja seal ütleb mulle vene aktsendiga tädi, et sellel firmal pole DVD avaldamiseks litsentsi ja tellimus on peatatud. Aga minu raha??? Ka 178.- on minu jaoks raha. Küsisin, kas raha saan tagasi. Tädi seda ei osanud öelda. Ütles vaid, et ma kas peataks või lõpetaks lepingu.
Ega nad seda täna teada ei saanud, et neil litsentsi pole. Miks nad varem ei võinud sellest kasvõi meilitsi teatada, et on selline probleem. Ma oleks siis võib-olla ka rahulikult asjasse suhtunud. Palju neid veel on, kes asjast tuhkagi ei tea???

Kas kõik on alati nii nagu paistab??!!

Töö... õnnelik, kuid samas ka rusuv. Meie nn "külmik" lihtsalt ei tõesta end. Kuidas ma saan selle leivaemale selgeks teha. Tulgu ja olgu paar päeva ja siis ta näeb, mis toimub. Lihtsalt niivõrd raske on võtta pastapliiats, avada vihik ja kirjutada praaki... päevas tuhandetes. Nutma ajab. Ma lohutan end vaid sellega, et kui tõesti asi käes läheb, saame ikkagi ühe palgaga ka kuus hakkama... kuigi mulle see töö nii väga meeldib. Aga eks näis, mis edasi saab...

Hommikune värskus.

Nüüd siis jõudsin nii kaugele, et olen kaks hommikut jooksmas käinud. Esiti kartsin küll, et ega midagi välja ei tule. Panin siis kenasti 7meks äratuse, aga olin isegi hämmingus, kui 10 mintsa varem üles ärkasin. Mis toimub??? Õnneks on väljas juba varahommikul ilm nii ilus ja päikesepaisteline, et on kerge tõusta ka:). Niisiis üles ja riidesse ja õue. 20 minutit jooksmist ja ma olen nagu uus inimene. Ausõna, varem, kui viisin Laura lasteaeda, siis koju jõudes tahtsin kohe voodisse pugeda, aga nüüd olen Reipus ise:D.
Ma väga loodan, et ma suudan sellega ka jätkata... tervise huvides.

Edu mulle!!! :D

Vesi võtab võimust...

Käisime oma pisikese perega laupäeval, 18. aprill Tellingumäe vaatetornis vaatamas Koiva puisniitu, mis on suhteliselt vee all. Aga see eest kena vaatepilt.










Kuigi ilm oli tuuline, ronisime torni ka, kuna sealt saigi selle õige efekti. No kui hakata taaskord tsiteerima üht Eesti oma tõsielusarja :D, siis "kas mu isamaa on tõesti nii ilus" :D
















Ja seda kena vaatepilti nautides kohtusime herefordidega.












Kellel aega ja viitsimist, siis minge ja vaadake... See on seda väärt :)

Ja siiski kõik pole veel läbi:)

Täna hoomikul helistas mulle Kaja. Ja teatas, et 29. aprill tuuakse mööbel (poe) ja 30. aprill peaks olema arvatatav avamine. See tähendab, et ma ikka saan tööle. Lihtsalt nii hea oli olla pärast seda hommikust telefonikõnet. Õnnelik, kuna praegusel ajal on niigi raske tööd leida ja veel tööd, mis mulle väga meeldib. Mitte vaid ei meeldi, vaid lausa armastan!!!

Lihtsalt midagi head tänases päevas...

Missugused on tänapäeva tüdrukud?

Kui satun vaatama vanu filme, umbes aastast 1980 (või varem), siis selgub, et tollel ajal oldi tagasihoidlikumad. Aga praegu, 21. sajandil me eriti ei kohta tüdrukute juures väga seda vaoshoitust. Noored neiud on tunduvalt julgemad, kui nad olid seda vanasti.
Varem oli mehe sõna see, mis maksis, aga nüüd, kus ajad on niivõrd palju muutunud, pole enam vahet, kes maksab. Seda sellepärast, et tüdrukud/naised julgevad sõna võtta ka kõige suurematel üritustel, väga tähtsate globaalsete probleemide juures jne. Meie seas on väga palju naispoliitikuid, -sportlasi, teisi naissoost tähtsaid inimesi, kes oma mõtted inimestele kõva ja selge häälega selgeks teevad.
Kui me vaatame endi ümber, siis on väga palju tüdrukuid, kes alustavad juba üsna noorelt "enda meeldejätmisega" ehk siis nad annavad maailmale teada, mida nad sellelt elult ootavad. Neil on siht, nad pürgivad selle poole, kuna tänapäeva keskkond seda õnneks soosib. Enam pole vahet, kas inimene, kes üritab maailma parandada on nais- või meessoost. Peaasi, et idee on hea ja õilis. Varem saadeti lihtsalt "maailmaparandajad" tuleriidale nõidadena.
Käies ringi ja vaadates lihtalt noori tüdrukuid selle pilguga, et missugused nad siis tegelikult on, jääbki silma esialgu julgus. Seda siis väliselt riietuse järgi ning sisemiselt siis, kui tüdruk oma suu lahti teeb. Ma ei usu et vanasti oleks noor neiu tohtinud ennast nii palju näidata, enda mõtteid maailmale avaldada jne. Aga nüüd, kus ümbritsev seda soosib, siis miks mitte. Ja see on vaid hea, sest siis ei hakka meessoost isikud end väga "lõvidena" tundma. Mitte, et ma neid kritiseeriks. Ka nemad teevad väga head tööd, aga siiski tuleb anda võimalus näidata naistel end sellest küljest, milles nad head on. Ja julgus on tänapäeva märksõna.
Julge olla Sina ise!

Pank maksab kinni arved!

Reklaam on mõjuvam viis inimeste "petmiseks". Kirjutame suurelt esilehele, et maksame kinni teie nädala arved. Makske kaardiga. Ja kõik inimesed hakkavad reklaamiohvritena seda ka tegema. Nooo midaaaa??? Ja siis leiame kusagilt väga väga väikeses kirjas lingi REEGLID. Hmmm... summa peab olema VÄHEMALT 10 000.-. Vot just selle pärast oleksin ma kindlasti väga halb müügimees ja just sellepärast ma vihkasin keska ajal majandustundides reklaamplakatite tegemist. Ma vihkan kui inimestele valetatakse suu sisse. Sest see on ju valetamine. Teeme kõik, et meie rahakotid tühjeneksid mõttetutele ostudele. Ma ei väida, et ma ise ei soeta midagi mõttetut, aga pärast ostu märkangi, et olen reklaamiohver. Aiaaa... alles pärast ostu...

Tööle, tööle, tööle...

Praeguse nn majandussurutise ajal on väga raske tööd leida. No leida võib, aga kas selle koha ka endale saab on iseasi juba. Kindlasti on veel palju palju neid inimesi, kes minu arvamusega ühtivad. Nüüd, kus mul juba on lootust tööle saada, ei anna "tulevane leivaema:)" ennast näole. Poe avamiseni on küll veel aega umbes täpselt 2,5 nädalat. Esmapilgul tundub pikk aeg, aga tegelikult pole. Aga nagu ma aru olen saanud, siis nad ongi suhteliselt sellised inimesed, kes endast annavad vähe, aga teised (töötajad) peavad andma 190%, saamata selle eest mingisugustki preemiat. Aga ikkagi olen õnnelik, et üldse tööle saan. Kaks kuud kodus olnud ja juhe koos.

Praegu mõtlen, et inimene on ikkagi väga suur harjumuste ohver. Näiteks 2 aastat tagasi ma ei käinud ju üldse tööl. Elasime mehega ühest palgast. Ja saime elatud. Okei, siis sain ma emapalka, aga see polnud teab mis suur raha, kuna varem ma polnud ju tööl käinud. Siis läksin tööle Sangaste lossi ettekandjaks. Suve sai seal mööda saadetud, natuke kodus oldud ja siis Nipernaadisse. Pool aastakest ka seal oldud (väikese palga eest polnud mul mõtet ju linna tööle käia). Ja siis tuli pakkumine Riketsisse floristiks. Jehuuu... vähemalt minu erialal saaks tööd teha. Saigi, täpselt 7 kuud, sest jõululaupäeva eel tuldi meile ütlema, et 15.veebruaril sulgeme uksed. Karm reaalsus praegusel ajal. Eks sai ikka omajagu pisaraid poetatud, kuna see töö ikkagi meeldib mulle väga. Jah, see on raske töö, aga ikkagi töö, mille tegemisest ma rõõmu tundsin. Ja nüüd olengi suhteliselt peast soojaks läinud siin kodus istudes. Masendav! Varem ju polnud seda, et issand mul ei ole tööd, kuna ma polnud ju tööl käinud. Aga nüüd, kui ma olin harjunud tõusma hommikul selle jaoks varem, et viia laps lasteaeda ja sõita tööle, pole mul sedagi rõõmu. Kaua sa ikka hommikul magad, kui kahe kuuga ennast suhteliselt välja puhkanud oled.

Aga miks ma mõtlen, et inimene on harjumuste ohver?! Seda sellepärast, et tööl käimine on ju harjumus, et toita oma vajadusi. Ma olen harjunud lubama endale iga kuu midagi head, olgu see siis materjaalne või mitte. Ma olen harjunud, et mul on igal hommikul motivatsioon tõusta. Ma pean tööle minema, kuna ma tahan oma harjumusi toita. Ma näen inimesi, ma suhtlen nendega, ma loon uusi kontakte, mina olen vajalik, teised on vajalikud. Kodus olles ma isegi ei tea, mida uut linnas toimub. Ma pole informeeritud asjadest, kuna näiteks on Selveris LAADAPÄEVAD, et sealt siis eemale hoida:D.

Ma lihtsalt tahan tööle, et elada täisväärtuslikku elu inimesena, kelleks mind siia loodi. Mitte kodus kuivada. Kas seda on siis palju palutud???!!!

Mina Armastan Sind ka Kevad!!!

Nii armas... päike paistab, väljas on 13 kraadi sooja, tuulevaikne. Ja mina istun toas, sest kevad murdis mu lihtsalt maha. Mitta ainult minu, vaid ka Laura. Ja nii me siis siin toas kahekesi istume, joome teed ja ootame SUVE.
Tegelikult ma ju tundsin reedel riisudes, et nahk on seljas märg ja tuul tõmbab. Kuna talv oli olnud väga pikk ja lumine, siis ma lihtsalt ei raatsinud tuppa minna ja võtsin päevalt kõike, mida sain. Haiguse nimelt. Lihtsalt nii hea on pärast seda suurt talve riisuda nii, et käed on valusad. Maainimese rõõmud.
Ja nüüd loodan ma kenasti terveks saada, et taaskord väljas seda Kevadet nautida:)